Ajalugu

Lühem elukäik kuni Vabadussõjani

Julius Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894. aastal Venemaal Ljohovos.
Tema esivanemad olid Venemaale põgenenud mõisniku omavoli eest. Kuna Venemaal vaevas Kuperjanoveid suur koduigatsus, samuti oli oht venestuda, siis 1904. aastal tuli perekond Eestisse tagasi.
Haridusteed alustas Kuperjanov Vana-Kuustes Sipe ministeeriumikoolis, milles antav haridus vastas ligilähedaselt meie kihelkonnakoolile. Julius oli väga teadmishimuline poiss. Eriti paelusid teda ajalugu ja maateadus, samuti meeldis talle väga lugeda. Lõpetanud viieteistaastaselt Sipes kooli, olid tema tunnistusel üheksa nelja ja üks viis. Hoolimata vanemate vastuseisust astus ta 16-aastaselt Tartu kooliõpetajate seminari.
Sel ajal, kui Kuperjanov õppis seminaris, valitses kogu riigis tugev venestamispoliitika. Õppeasutuse rangele korrale vaatamata lugesid Kuperjanov ja ta kaaslased salaja eestikeelseid ajalehti.
Peale seminari lõpetamist asus ta tööle õpetajana Kambja kihelkonnakoolis. Õpilased pidasid temast väga lugu.
Paraku ei saanud ta õpetajaametis olla kuigi kaua, sest 1915. aasta veebruaris kutsuti ta sõjaväeteenistusse Vene keisririigi armeesse. Võttis osa Esimese maailmasõja lahingutest ning teenis oma ülemuste tähelepanu ja kiituse. Teda autasustati seitsmel korral aumärkidega, samuti tõusis ta lipnikust ülemleitnandiks. Peale haavatasaamist 1917. a juulis asus ta mitme kuu pärast teenistusse Eesti Tagavara Jalaväepataljoni, kus edutati ta pataljoniülema abiks. 1918. a 24. veebruaril laulatati ta Kambja kirikus Alice Johansoniga. Alice Kuperjanov sai hiljem tuntuks nNaiskodukaitse tegevusega.

1918. aastal Saksa vägede tulekul ja enamlaste taganemisel organiseeris Julius Kuperjanov Tartumaa kaitset riisuvate Vene vägede eest.

Pataljoni loomine Puurmani mõisas

Olukord Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas see, et Punavägede käes oli 2/3 Eesti territooriumist. Et päästa, mis päästa annab, oldi valmis meeleheitlikeks sammudeks.
Üheks selliseks oli Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni loomine. Idee sellise pataljoni loomiseks ol Kuperjanovil juba ammu. Loa tolle üksuse moodustamiseks sai Kuperjanov tolleaegselt diviisi ülemalt Limbergilt.
Pataljoni kokkukutsumiseks tuli valida selline koht, mis poleks veel võõrvägede kontrolli all. Kuna rindejoon kulges vahetult Puurmanist idas ja see koht oli Tartule küllaltki lähedal, valiti väeüksuse loomiskohaks Puurmani mõis.
Olles saatnud Puurmani ümbruskonda laiali mobiliseerimiskäsud, hakkas Kuperjanov siin moodustama partisanide väesalka. Kui levis kuuldus, et Kuperjanov Puurmanis võitlussalka formeerib, hakkasid siia kogunema kaitseliitlased kõikjalt Tartumaalt. Palju täienes pataljoni koosseis vabatahtlike arvel, kelle hulgas oli palju koolipoisse. Kuna lossi kogunes üle mitmesaja mehe, siis jagati kokkutulnud nelja roodu ning väeosast moodustus üksikpataljon. Pataljoni juhiks sai J. Kuperjanov; 1. roodu ülemaks sai lipnik R. Riives; 2. – leitnant E. Saar; 3. – alamkapten R. Kuslap; 4 – leitnant J. Unt. Varuroodu ülemaks ja ka Puurmani komandandiks määras Kuperjanov leitnant J. Soodla. Asutati ka ratsakomando, mida juhtis alamkapten K. Tiimann.
Suurim probleem pataljoni moodustamisel oli relvade puudus. Algul koosnes üksuse relvastus vaid kahest automaatpüssist. Varustuse ja moona kandsid kokku mehed ise ja ümberkaudsed inimesed. Otsiti välja relvad, mis olid peidetud revolutsioonipäevil. Need olid aga tihti roostes või üldse kõlbmatud.
Samuti oli väga kirju ka salga riietus. Tihti võis jääda mulje, et tegu pole mitte sõjameeste, vaid laagrisse asunud mustlastega. Paljud olid tulnud erariietuses. Juhtus sedagi, et sõtta tuldi pulmariietuses: jalas viigipüksid, kaelas krae ja kaelaside. Nii mõnigi tuli isamaad kaitsma pasteldes, lootes, et ehk Eesti kroonu annab saapad jalga.
Et seda kirevat meeskonda vähegi ühtlustada, mõtles Kuperjanov välja partisanide eraldusmärgi. See kujutas endast valgeäärelist musta vappi surnupealuu ja säärekontidega. Seda märki kanti vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitati pealuumärk, õlakud olid mustad. Surnupealuu ja säärekontidega märk oli ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes selle kord varrukale olid asetanud. See välismärk kohustas kõiki võitlusele ja ohverdama isamaa kaitseks kõik isiklikud hüved ja elu.
Kuna Kuperjanov tundis erilist huvi just partisanisõja vastu, siis ristis ta loodud väeosa PARTISANIDE PATALJONIKS ja alustas vastavalt salga nimele armutut sissisõda vaenlasega. Näitena võib tuua juhumi Kudinas. Nimelt sai Kuperjanov teate, et punaste käsilane Pärn oli koostanud pika nimekirja meestest, kes tuli maha lasta. Ta tegutses väga kiiresti ja sõitis ruttu 30 km kaugusele Kudinasse. Kohale jõudes päästis ta talumehed ja ajas punaste plaani nurja.
Suureks abiks Kuperjanovile tema tegevuses oli naine Alice. Näiteks tegi Alice ettepaneku võtta luuresalkade tarvis kasutusele valged mantlid. Neis mantlites oli luurajatel hõlpsam vaenlasele märkamatult võimalikult lähedale hiilida. Olgu öeldud, et need mantlid õmbles Alice ise. Just tänu sellele riietusele õnnestusid kuperjanovlastel mitmed vaenlase vastu suunatud rünnakud.

Võitlus Tartu eest

Pataljoni loomisega soovis Kuperjanov kaasa aidata vaenlase kodumaalt väljatõrjumisele. Puurmanile lähim vaenlase poolt hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Seetõttu oligi esimeseks suuremaks operatsiooniks peale pataljoni moodustamist võitlus Tartu eest.
Oma positsioonide kindlustamiseks enne Tartu vallutamist alustas Kuperjanov partisanisõda Tartu ümbruses. Tundes Tartus asetsevate  punavägede nõrku külgi, tekkis Kuperjanovil hulljulge plaan vallutada Tartu ainuüksi oma jõududega. Samal ajal sai ta teada soomusrongide edasitungist Jõgeva peale. Nüüd otsustas ta ära oodata soomusrongid, et siis ühendatud jõududega minna võitlema Tartu eest.
13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhi kapten Partsiga. Sellest päevast algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni.
Vallutanud Kaarepere ja Voldi raudteejaamad, jõuti järjest lähemale Tartule. Viimane linnaesine võitlus peeti Tähtvere mõisas. Enamlased koos läti küttidega osutasid küllalt visa vastupanu, ent eesti mehed olid arvulises ülekaalus, lisaks innustasid mehi teated punavägede terrorist. Lühikese ajaga oli kogu Tartu Eesti vägede käes. Ometi ei lubanud saavutatud võit loorberitel puhata. Reola poolt toodi teade, et vaenlane valmistub uueks sissetungiks Tartu.
Olukord muutus väga pinevaks. Ei olnud teada, kas mõnisada soomusronglast ja partisani suudavad vastu astuda vaenlasele, kes saab pidevalt juurde abivägesid. Järgnevalt loodi sidemed ülemjuhatajaga, kellel paluti kiirelt saata abivägesid.
Järgnes väga pingeline öö Tartus, sest kardeti uut enamlaste sissetungi. Ometigi laabus kõik õnnelikult: vaenlasepoolset rünnakut ei järgnenud ning järgmisel päeval saabus Tallinnast kohale kaitsepataljon.

Kuperjanovi surm

Pataljoni moodustamisest oli möödas vaevalt üle kuu, kui 30.-31. jaanuaril 1919. aastal toimus verine lahing Paju mõisa juures. Lahingu käik oli väga raske, kuna enamus ohvitseridest langes. Kõige rängemaks hoobiks meie võitlejatele oli see, et 31. jaanuari pärastlõunal sai surmavalt haavata J. Kuperjanov. Väga halbade transporditingimuste tõttu ei pääsenud Kuperjanov enne Tartusse kui alles 1. veebruari ööl. Paraku oli siis juba lootusetult hilja. Vaevelnud pikki tunde piinavates valudes suri leitnant Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919.
Julius Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919. a Tartusse Raadi kalmistule. Tema formeeritud pataljon nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks. 1992. aastal taastati selle järglane, mis kuulub Eesti Kaitseväe koosseisu ja kannab nime Kuperjanovi jalaväepataljon.

(Kasutatud kirjandus: August Hanko „Leitnant Julius Kuperjanov“; Eduard Grosschmidt „Pealuu märgi all“; „Eesti Vabadussõda“ I köide.)